jahist

elasin supilinnas, tegelikult lausa skvottisin.
minu allskvottijaiks oli pesakond hiiri, või
mina nende omaks, kuidas võtta.

korteris nad otse ei elanud, küll aga majas.
öösiti tungisid nad kööki ja hakkasid pidu
panema. pean kohe ütlema, et hiired on
kohutavalt lärmakad naabrid, see on täiesti
uskumatu kui suurt müra suudavad tekitada
nii pisikesed olevused kes, olgu nad neetud,
mahuvad läbi niivõrd olematutest piludest.
küll ma püüdsin neid pilusid täiesti kinni
toppida – tulutult.

ühel kaunil talveööl tungisid nad jälle mu
kööki ja mõnus une-eelsus oli kui peoga
pühitud. tõmbasin selga hommikumantli,
haarasin kätte harja ja sööstsin
karistusoperatsioonile. lükkasin korteriukse
lahti ja kihutasin mõned hiired enda ees
majast välja. kuna oli talv ja kõrged hanged,
siis õnnestus mul päris mitut looma enda ees
hoida. kihutasin nende kannul toatuhvlite
väel, hommikumantli hõlmad lehvimas.
jooksime mööda kartuli tänavat jõe poole.
taevas säras täiskuu nagu
õudusfilmile kohane.

kahtlematult oli selles vaatepildis teatud
ülevust, metsikust ja kirge.

hiirte vaatevinklist olin ma muidugi õõvastav,
godzillalik koletis, ka võrdlus vaskratsanikuga
tundub igati paslik.

paar päeva hiljem lõikas energiafirma mu
oma hüvedest ära, järgmist korterit juba
üürisin.
Teosest
lk 26–27