Hiinalinna uksekell

Minu pidevus ja katkematus
läksid hauda teistega. Sinu kellanupule ma
palja käega ei vajuta. See uksekell asub Hiinalinnas,
kus teed on kuivad. Ei, lausa libedad.
Mülkaid garaaźidevahelisel tühermaal ei näe.
Siin näib ohutu: ainult sildid ja suunaviidad.
Mutikesed su maja ees
istuvad pikkadel pinkidel.
Nad ei müü ja mul ei ole raha.
Euroopas ei kingita meestele lilli.
Lilli nad ei müü või on kõik juba ära ostetud,
14 kraadi celsiust näitab Tartu kaubamaja kell-kraadiklaas.
/---/
See kevad Tartus
juba inglist kuulen sagedamini kui eestit.
See muutub arusaamatuks pominaks,
tähenduseta sõnamiseks
märkamatult, kuid miks? Me pole kurdid,
kuid selline mulje võib jääda.
Siin pole Veneetsia, kuigi
tänavatel on vesi, linna all soo,
Supilinn täiesti läbimatu, Kartuli tänav ei kuiva suvekski.
Põhjavesi on lähedal, ütleb veevärgimees,
paneme kaevud kinni,
Kivi ja Roosi tänava kaevud. Keldrid
avanevad otse jõkke.

Teosest
lk. 74 - 75