Kui paadiga Emajõel sõuad
ja paadike lainetel kiigub,
siis kadumas rinnast sul mured
ning rõõmsamaid mõtteid sus liigub.
On ununend raskused, valud,
sest uudsusest tulvil su meel.
Tuul siidine silumas põski,
sõit avaral, tolmuta teel.
Kiir peegeldub õõtsuvalt pinnalt,
õhk tolmudest täiesti puhas.
Sul kaunitest hetkedest mõnu
seal paksemas, voogavas luhas.
Veel paljude aastate tagant
sa meeleldi meenutad jõge,
kus veedetud kaunimad tunnid.
Või salata tahad kui sõge?
Asukoht teoses
lk 67
