Emajõe unisel veerel
päev jälle õhtusse langeb.
Punane omnibuss veereb,
kõriseb veomehe vanker.
Ruudustik päikeses põleb,
katustik päikeses kiirgab.
Harva sust mööduvad mõned
töölised, naerukad piigad.
Pilvede õhkuvad helbed
suiguvad sinises taevas.
Õitega kevad liig helde,
punaga eha liig vaevav.
Enam ei hooli, kas aste
kurale eksib või hääle.
Väraval mängivail lastel
on nõnda heledad hääled…
Mälestusräbalaid ruttab,
virvendab, katkeb ja vajub.
Valu on kusagilt tuttav,
aga teadmine – hajund.
Kusagil Emajõe veerel
nimetust leinast jääd ängi.
Päevake punades veereb;
lastesalk väraval mängib…
Asukoht teoses
lk 34–35
lk 152
