Emajõe kaldal

Mis meelirõhuv on see luha rõske rahu!
Ei lakka, Jõgi, siiski sinu vete jooks.
Aeg-ajalt kaldamutta viskad vahu,
siis vaikust saadab jälle konnakrooks.
Ah, et see lamjas luht saaks vetevooks,
mis oma rüppe rüüpaks soise rahu!
Ah, et see paigalseis saaks tormihooks!
Ei mäslev vesi kaldaisse siis mahu.
Külgküljetsi me kaks siin pehmel pervel.
Kesk tuulevaikust rajupingel põu.
Ons antud puruneda kõigel tervel,
kui kitsaks sisule jääb nüüdne nõu?
Kas õnn on nagu voolav vesi,
mis korraks vaid me jalgu pesi?
Teosest
lk. 10