Su esmikteos „Tuulearmuke“
noori juba veetles.
Ja „Lugu valgest varesest“
rangeid kriitikuidki veenis.
Su „Tolm ja Tuli“ värsikogu
piltide kristall
reflekteeris tuld
kus sündmuste ja südamete
kuuma verd
mis ülevaks võis muuta
lihtsamagi peo kui näljaseile
laenasid oma verd.
Su intellekt, mis kangem viskist
on vaba riskist
olemaks vasall poolnäljas
vaimsusele.
Su keelevaist perfektne
värsid nõtked, ühtaegu ranged.
Neis tuuma, kaalu, kõrget kaart
ning jahmatavalt loodivat.
Kas sisu rahvalik või buduaarlik
nad sõnastuselt alati briljantsed.
Ei eales pelku iluetendusi
kus tulestiku pärast sõnu reas.
Neis mõtteselgus, tihedus, seos
ja stiilivirtuooslikkus
lihvunult juveeliks.
Sind jumaladki kadestama pidid
miks muidu lüüra vaikis
suugi sulgus?
Sest jumaladki vist, on
osavamad draamas
kui komöödias.
Sa kummatigi tõusid fööniksina
tuhast
et tähelennuliselt jätkata
kord alustatud rada
ja vaikimiseks karastund kannatusi
valada taas vormi
ning olla vaba!
Sa kilbi keskele taas kiiri koondad
ja ehitad –
galerii ninas vapralt seistes! –
üht sinavat, uut Hellast
mis Sinu vaimu kiirguses
ei võigi saada muuks, kui puhtaks
kullaks!
Asukoht teoses
lk 56–57
