Tänane novembrihommik
on harjumuspärane.
Näed küll neid raagus puid,
kolisevaid räästaaluseid,
poriseks tallatud platse,
muret, tööpuudust,
unes kõndivaid sümboolseid
sõberkasse, jumalaid.
Sa, naine, jää koju.
Mina lähen, ma olen mees.
Lähedki.
Lähed, nüüd juba humana teksades,
ikka veel glamuursete hüpetega läbi linna,
pühid viimase tolmu oma auto tagaaknalt,
suitsetad viimaseid sigarette.
Majanduslangus.
Võtad taskust viimase puru,
pillutad jõkke – võtke.
Oled andnud endast parima.
Näljaseid kajakaid on Atlantisest
kuni turuni
kõik jõgi täis.
Asukoht teoses
lk 20
