Vahepeal aktiveerus eesti üliõpilaskond. Vene keele eelistamine eesti keelele kutsus esile paljude üliõpilaskorporatsioonide tekke. Otepää kirikus 4. juunil 1884. a. sinimustvalge lipu sisseõnnistamise järel marssisid üliõpilased oma lippudega Tartu tänavatel ja laulsid vene keelele nöökavaid laule. Marssides Toomeorgu ja Riia mäel asuva Valge hobuse kõrtsini nõudsid üliõpilased üha kõvema häälega üldlaulupeo korraldamist. /---/
IV üldlaulupidu toimus 15.–17. juunini 1891. a. Tartus, peo üldjuhiks kinnitati esimest korda eesti soost Johann Köhler, muusikaline osa jäi David Otto Wirkhausi õlgadele, õhtuste vastuvõttude ja eestkõneleja osa Ado Grenzsteinile. /---/
Nii müüs A. Grenzstein oma osa Oleviku toimetusest maha Karl Koppelile, jättes endale vaid trükikoja. Eks ikka selleks, et üldlaulupidu esinduslikum välja näeks. Rahul ei olnud üldlaulupeoga üliõpilaste juht Jaan Tõnisson (1868–1941), et teda ei kaasatud läbiviijate hulka ja et üliõpilastel ei lastud ennast välja elada.
Asukoht teoses
lk 92
