Sajandialguse Tartu. Vaikselt ja väärikalt...

Vaikselt ja väärikalt voolab Emajõgi läbi Eesti madalate, õitsvate heinamaade Tartu poole ja sealt edasi Peipsi järve, nii nagu see ongi sünnis vanale ajaloolisele jõele, mille kaldail Euroopa suurriigid sajandite jooksul on lahinguid löönud ning maa õiged omanikud ja elanikud on võimetus vihas seda pealt vaadanud või sunnitud olnud üht või teist oma maa röövijat aitama tookordse vaenlase vastu.

Toomemäelt vaatavad sünged gooti stiilis Toomkiriku varemed üle vanalinna telliskivikatuste viljakat, avali Tartumaad, mis teisel pool jõge laiub nii kaugele kui silm ulatab. Lapsena kuulasin tormiöödel, kuidas selle tornikellade viirastuslikud helid üle maa kaikusid alistatud rahvale oma tundmatus keeles allaheitlikku ja alandlikku meelt kuulutades. Vihkasin neid varemeid, kuigi armastasin nende suurust ja rahu. Alles viimastel kooliaastatel, kui noorsoos hakkas kasvama tunne, et ta ongi oma maa peremees, hakkasin lossivaremeid armastama – olid nad ju siiski minu rahva kätetöö, liha tema lihast, tükk sellest ajaloost, mida hakati otsima, osa neist aastasadadest, mis vallutajad olid eesti rahvalt röövinud.

Toomemäe jalamil väikeste majade ja kitsaste tänavate vahel asetses ülikool ja Toomkiriku varemeis ülikooli raamatukogu. Õilsamat kohta sellisele raamatukogule ei saakski olla. Mäletan, kuidas mu põlved aukartusest värisesid, kui kooliajal esmakordselt selle ukse avasin. Ma pole kunagi hiljem, isegi mitte Oxfordi ega Cambridge’i ajalooliste võlvide all tundnud nii lähedalt keskaja hingust kui Tartu Toomkiriku raamatukogu päratu suurtes aknaorvades, kus nagu päeva ajal arvad nägevat musta hõlstiga munka või krookkaelusega õpetlast skolastikasse süüvimas. Kes küll poleks neis varemeis kummitusi näinud...

Toomemäe jalamil, kitsaste tänavate ääres väikeste aedade keskel asusid hallid, rahulikud majad väärikate vanade ustega, nii mõnelgi neist kella asemel veel vanaaegne koputi. Neist majadest ei kostnud kunagi lärmi ega paistnud seal eriti inimesigi olevat. Õhtuti vilkus siin-seal akendest roheliste kuplitega laualampide valgust ja kostis, kuidas vanal tiibklaveril õrnalt Mozartit või Beethovenit mängiti...

Siin-seal vanades suurtes aedades või peatänavate ääres seisid Tartumaa aadlike linnamajad. Nende ees kaapisid tänavat paarisrakendi hobused ja kongusninaline junkur aitas landoosse sirgeseljalise kitsa näoga parunessi, kelle juus oli strammilt vanaaegse kübara alla kammitud ja kelle kleit oli vähemalt paarkümmend aastat moest maha jäänud. Hoolimatus moe suhtes kuulus balti aadli eesõiguste hulka. Kui tollal kusagil Euroopas nähti daami, kellel oli pruun nahkkott rihmaga üle õla ja peas must viltkübar kukesulgedega, siis oli ta kindlasti pärit Baltimaa kolgastest.

Jõe ääres oli kalaturg, mis alatasa lehkas, seal oli klassikaliselt kaunis, vana, räpane kaubahoov, kus lõhnas naha ja kangaste järele ja kus poemehed alati naeratades uksel seisid, kuigi nad polnudki juudid.

Kuid jõe äärde, kus õitses kaubandus, polnud meil kooliajal asja. See oli päris tundmatu maailm, niisama tundmatu nagu majauberikkudega tänavad üle jõe – Tartu agulid, kus elasid kingsepad ja tisleritöökodade töölised ja kus tollal polnud öövalgustustki. Seal elas ka mu kahvatuid, vaeseid koolikaaslasi. Veel kaugemal, kus tänavad tõusid üles kaldanõlvakule, oli täiesti võõras maailm, kus elasid aednikud ja voorimehed. Seal oli ka põnevaid tänavaid, millest ainult sosistati. Seal jalutasid salapärased punapõsksed naised ja öösiti sõitsid üle Kivisilla sinna voorimehed.

Toomkiriku varjus ja läheduses olid koolid, ja neid oli palju. Kogu Tartu elatas oma koolidega umbes neljakümmet tuhat inimest. Oli riigi- ja erakoole, oli saksa ja vene koole, ei olnud ainult eesti omi, välja arvatud algkoolid. Alles aastal 1905 asutati Tartusse esimene eesti naisgümnaasium.

Tartu tänavad kihasid noorsoost ja lastest sügisest kevadeni, suvel olid aga tühjad. Kõigepealt liikus seal tuhandeid üliõpilasi, seljas vene ülikooli ametlik must ülikond ja palitu ning sinise paelaga ääristatud müts peas. Too pael oli sageli üsna luitunud, ja see tähendas, et mees polnud mingi kollanokk. Pealegi olid univormid tihti kulunud ja risakil, sest Tartu vene üliõpilased olid enamasti kehvad, siin olid peamiselt preestrite lapsed, kes õppisid tasuta vaimulikes seminarides ja said sealt edasi ülikooli. Tartu ülikool oli neid harvu vene ülikoole, kuhu tsaarivalitsus sundis vastu võtma seminariste. Need aga viisid alla ülikooli taseme ja tekitasid Tartus lakkamatut viha. Seminaristid ise tasusid tsaarivõimu hoolitsuse eest sellega, et olid enamasti rahulolematu, revolutsiooniline element. Nad elasid väikestes külmades pööningukambrites ja käisid tänaval, suur leivapäts kaenlas ja piimanõu käe otsas. See oli põhjuseks, miks sakslastest snoobid ja eestlased, häbelikud kehvad üliõpilased, neist eemale hoidusid. Teine, väiksem osa vene üliõpilasi oli selliseid, kes kas oma revolutsioonilise meelsuse või – rikaste papade pojad – prassimise pärast olid Peterburi või Moskva ülikoolist välja heidetud ja Tartus kui väikelinnas erilise silmaspidamise all oma haavu lakkusid.

Saksa ja eesti üliõpilased ei tunnistanud ametlikku ülikoolivormi, vaid kasutasid oma korporatsiooni värve ja mütse omal kombel lubamatult, vähemalt tänaval. Saksa korporante oli tänavail suhteliselt ohtrasti näha, sest nende kireks oli kahehobusevoorimehega sõitmine. Vähemalt paaril esimesel aastal ei sobinud korralikul aadlikust korporandil Tartu tänavail jalgsi käia. Sellepärast konutaski korporatsioonimajade ees alati kahehobuserakendeid.

Poistegümnaasiumi õpilastel oli ilus univorm: helehall kalevist palitu ja mütsil hõbepael. Reaalgümnaasiumi poistel oli must palitu ja kollane pael, kui õigesti mäletan. Tütarlastegümnaasiumi õpilastel oli pruun koolikleit, mille seelikuserv pidi palitu alt paistma. Erakoolidel teadagi polnud tänaval käimiseks vormirõivastust, sest nendeni ei küündinud rahvaharidusministri määrus. Peterburil ei õnnestunud kõiki kooliõpetajaidki mundrisse saada, määrusi võis olla küll kuni professoriteni välja. Ainult meie gümnaasiumi naisõpetajad käisid sinises vormirõivastuses.

Tänavail sagis lapsi ja õpetajaid. Kõik tundsid üksteist. Vanad majad olid täis pansionaate, kus elasid koolilapsed ja igivanad tantad. Viimased elatasid end, üürides üliõpilastele välja väikesi, mööblit täis tuubitud umbseid tube, pööningukambreid, kuhu pääses mööda kitsaid, Tartu minevikulõhnalisi treppe. Neis lõid sa alati küünarnuki vastu mõnda kummalisse kohta pandud kappi või kummutilogu. Ja siis too lehk neis vanades majades, kus käimlad olid maja sees, kuid töötasid ilma veeta, ainult hea tõmbuse varal...

Kuid neis majades õpiti. Kui vaatasid õhtuti Toomemäelt nende Tartu katusealuste pööningukambrite akendesse, siis nägid kõikjal vilkumas õlilambikesi. Teadsid, et iga lambi all on raamat ja keegi õpib seal jahtunud teed juues ja vesikringlit närides...

Selline oli Tartu meie sajandi algul, kui isa mind ühel sajusel sügishommikul sinna tõi. Vaksalis sagis lapsi ja noorukeid, voorimehe vanker kolises munakivitänavail ja Toome pargis tilkus vanadelt pärnadelt vett mu kuumadele põskedele! Minu Tartu...