Tuglas oli hommikuti Werneris liikvel ainult siis, kui tal oli tegemist linnas mõnes trükikojas või oli tal vaja korrektuuri lugeda. Ja seda tegi ta kohvikus. „Vana harjumus maapagulase päevilt,” ütles ta. Meie kohvikud olid selle harjumusega täiesti harjunud. Nad tundsid oma külalisi ja arvestasid nende soove. Werneris olid alati käepärast kirjapaberid, postmargid, veksliblanketid ja tint. Meie kirjanikud ei tarvitanud täitesulepead ega kirjutusmasinat. Mälk ja Jakobson olid esimesed, keda tituleeriti „masina-kirjanikud”. Tuglas kirjutas sulega, mida oli vaja kasta tindipotti, ja ütles, et siis, kui ma tinti võtan, puhkab mu mõte.
Asukoht teoses
lk 122
