Mälestuste tänav, I. Nagu kõikide vaimudega...

Nagu kõikide vaimudega, nii on lugu ka Tartu vaimuga, et mõned koguni eitavad ta olemasolu. Mõned võitlevad ta vastu veel praegugi ja teised on valmis astuma ta eest võitlusse. Vaimu pole ju raske eitada, sest ta on nähtamatu. Samuti on kerge ütelda, et võideldakse Tartu vaimu eest... kuigi see vaim ise on kahvatunud ja võitlus hoopis käib teiste asjade ümber, nagu võim ja muud säärased asjad.

Olen üles kasvanud ja koolis käinud ja teinud seda ja toda ja nii on möödunud kümned aastad mu noorusest Tartus, kuid Tartu vaimu pole ma mitte kohanud, isegi unes mitte. Aga võib olla, et viga seisneb minus eneses, ma ehk pole küllalt vaimulik või ehk olengi Tartu vaimuga ninapidi koos olnud, aga pole teda oma rumaluses mitte ära tundnud. Võib olla, et see päevast päeva soigumine, väikelinna pisisündmuste kultus ja ajaloolisel tagapõhjal romantiseeritud üliõpilaselu idealiseerimine – võib olla, et see oligi Tartu vaim?

Ei, küllap ikka viga on minus ja minu vaimusilm on tönts, sest ma ei või uskuda, nagu polekski Tartu vaimu. Teised on teda ometigi näinud või vähemalt ta tiivasahinat kõrva ääres kuulnud, sest kuidas muidu oleks seletatav järgmine sõnavõtt siin Tartust nii kaugel Ameerikas. Või vahest mõjub vaimne elu lagastavalt? Ma tõesti ei tea, kuid toon ära ühe ettekande, mis peetud A.A. 1955 Kanadas. Seisab mees poodiumil ja kõneleb:

„Igal vaimul on oma märk otsa ees, nagu kristlikul vaimul on rist, juutlusel kuusnurk, vabamüürlastel põll. Alles nüüd aastakümnete järele on mulle selgeks saanud, mis on Tartu vaimu märk. See, mis ajaloo uperpallide järele linna ja ta inimeste mitmekordse hävingu järele nagu irvitav lõust üle haudade püsima jääb... Mis te arvate, mis see võiks olla Tartu vaimu puhul?” Ja kõneleja tegi pausi. Kuulajaskond, mõnikümmend elujõulist meest olid vait kui hiirekesed. Ükski kollastest poollagunenud vineertoolidest ei nagisenud. Kuid see paus oli niisama – retooriline, sest ega kõneleja oodanudki saalist vastust. Ta vastas ise oma küsimusele, nagu head kõnelejad seda tavatsevad teha. Ja ta oli hea kõneleja, meil on üldse palju häid ja väga häid kõnelejaid. Ma mõtlen neid, kes ei esine aktustel.

„See on meie akadeemiline embleem, see on see...” ja kõneleja tõstis oma värvimütsi kõrgele üles õhku ja ütles paatosega: „See on Tartu vaimu märk!”
/---/
Edasi jutustas kõneleja, kuidas ta on tänapäeva Eesti ajakirjanduses näinud pilte, kus noorsugu kannab jälle värviteklit. Sellel polevat küll midagi ühist endiste aegadega ja endiste üliõpilasorganisatsioonidega, kuid see olevat ikkagi värvimüts, mis ei tähendavat midagi muud kui seda, mis ta alati on tähendanud. Ka ristiusk ei olevat enam kõneleja arvates sama, mis ta varem olnud, kuid kristlik vaim olevat edasi kristlik vaim ja Tartu vaim olevat veel nüüdki Tartu vaim. Üks tema iseloomujooni ja tunnuseid olevat, et ta ei tahtvat Tallinnast midagi teada... Endises Emajõe Ateenas elavat edasi pealekasvava eesti nooruse iseteadev teaduste maailma pürgiv vaim ja kandvat edasi meie rahvuslikku olemust sügaval oma hingedes.