Minu koolipäevil oli Tartu pettunud, et ta ei saanud pealinnaks, tehti ju Eesti-Vene rahu ikkagi Tartus. Esimene Eesti Laulu ja Mängu Selts, kes ehitas „Vanemuise” teatri, asus Tartus. Esimene eesti laulupidu peeti Tartus. Esimesed eesti õpetlased ja Õpetatud Eesti Selts asus Tartus, esimesed eesti vaimsed salongid olid Tartus, ülikool asus Tartus. Mis Tallinnas oli, seda meist paljud ei teadnudki... küllap seal siis midagi polnudki. /---/
Minu Lille tänava toast avanes vaade tänava Riia mäe poolsele osale. Seal oli mitu saksa konvendimaja, lipud lehvisid ööd ja päevad vardais ja demonstreerisid kuulsusrikkaid värve veel aegadest, kus korporatsioonid olid mõisnike ja vürstipoegade kodud. Tartu moodustas endast võimsa hariduskantsi, oli oma politsei, vangla ja võim, mis mõnikord kogu elanikkonda terroriseeris, sest tolle aja üliõpilane kandis mõõka ja pistolit. Balti ühe eriseaduse põhjal ei hakanud tudengi peale tavalise korravalvuri võim. See oli tudengite vabariik, kus muu rahvas elas vaid nende armust.
Asukoht teoses
lk 99–100
