Kui aknad valgenevad. Tänagi näeb studiosus...

Tänagi näeb studiosus Friedrich Reinhold, kuidas kuuehobusekalessiga kihutatakse üle Kivisilla Suureturu poole, kuidas lauldakse, hõisatakse lippude lehvides, rapiiride tärisedes, pudelite paukudes. Tolles hoolimatus müras ja kärinas peab valmima balti tudengi hing, kes päevast päeva Tartu kateedrilt kuuleb saksa professorite õpetust ja filosoofiat.

Ent täna jääb Friedrich Reinhold eemale kõigest sellest. Ta muigab ainult selle üle, kuidas Kuronia mehed Brucki kaubamaja aknaid pudelitega sisse virutavad, ühe vana teenijaga vastamisi sõimlevad, kuidas neile ülakorra aknast pangetäis majapidamise ülejääke kaela heidetakse. Agarad noored on nii vihased, et samas juurderutanud pedellid kinni haaravad, kotti pistavad ja laternaposti otsa riputavad.

Nii elas ja tegutses noorus – ka kõigil neil päevil, mil Friedrich Reinhold istus lukustatud ukse taga.
Teosest
lk 127–128