Üllataval kombel oli Kassitoome omal ajal augu asemel küngas olnud, kindlustuse osa, mis pidi bastione vaenlase tule eest kaitsma. Alles siis, kui Tartu vajas järjekordselt ülesehitamist, kanti küngas laiali ja selle tegevusega ei lõpetatud enne, kui maa sees oli sügav auk, tavaline liivakarjäär. Hilisemal ajal sai auk tartlaste hulgas tuntuks kui vabaõhuürituste asupaik, siin peeti laulupidusid, kontserte ja näitemänge, talvel toimis org mäena, mis kõlas absurdselt, ent oli tõsi, Kelgumäena.
/---/
Kui Lepi oli trepi ületanud ning nõlvast üles roninud, jõudis ta sellesse orvandisse, kus tema lapsepõlves seisid need kaks Rootsi suurtükki, mis tänapäeval Püssirohukeldri lähedale Pirogovi parki paigutatud olid. See oli lasketasku, kuhu tõi Toomkiriku kõrvalt salakäik, potern. Keegi oli siin viis suurt maakiviringi ladunud, mille keskel oli lõkkease, kohe kivide kõrvalt pidi Lepi järgmisest nõlvast üles ronima, otse Musumäe taasil.
Asukoht teoses
lk 63–64
