Vene ajal oli Toome poode olnud lausa mitu. See, mis alles oli, kauples õlle ja küpsistega, kommide ja leivaga. Üle tee, praeguse joomakoha Krooks ruumes asus piima- ja lihapood. Tookord katsid seal põrandaid heledad keraamilised plaadid, millelt oli liharaiumise verd hõlbus minema uhta, tagaseinas asus valges kitlis tädiga lett. Kohe, kui midagi müügile saabus, keris laiale poepõrandale end rõngasse saba, mis kuulus vene ajal poe juurde sama kindlalt nagu tänapäeva kaubanduskeskusse hängiv koolinoor. Inimesed tulid kokku, võtsid sõnagi lausumata rivvi ja hakkasid seisma, tehes iga minutikese tagant kukesammu edasi ja vaadates igatsevalt läbi akna tänavale. Poes oli saadaval kahte-kolme kaubaartiklit, milleks olid näiteks vorst, hapukoor ja piim. Ja kõik. Sa kas tahtsid ühte neist kolmest või tegid minekut.
/---/
Praegu alles olev Toome pood oli laialt tuntud õlle- ja veinisaamiskoht. Alkoholi liikus Lepi noorusajal kuidagi vähe, aga seda joodi kuidagi palju, mis tundus tagantjärele vaadates kurioosumina.
/---/
Maja, milles siiani Toome pood sees oli, asus täpselt linnamüüril ning Lepi pidi sellest üle saama.
Asukoht teoses
lk 74–77
