Suvine Tartu oli maha jäetud ja igav. Üli- ja keskkooliõpilased, kes andsid Tartule selle ilmingu, puudusid tänavapildist. Kõrtsid ja kabareed ei tulnud minu juures kõne alla. Kui aeg andis, pleekisin Emajõe luhal, raamat pää all, või suplesin jões. Kalastamisharrastus oli vajunud ideaalide taha.
Seevastu pakkusid Toomemäe põlised pärnad suurepärast varju raamatuga ringlevale noorukile. Siin kuumade suvepäevade üksinduses kõneles ajalugu võimsat juttu läinud aegade võitlusist. Siin ergutasid ülikooli hooned edasipüüdmisele teaduslike tõdede poole.
Kauniteks kujunesid aga õhtud „Vanemuise“ aias. Vaiksetel õhtutel kostis muusika ka Toomemäele, kus seda võis mõnes varjulises kohas omaette nautida. Siis tundis eesti seltskond veel pieteeti sümfoonilise muusika vastu. Ettekande ajal istuti hiirvaikselt ja kuulati hardumusega. Halvaks tooniks peeti kõndimist pinkide taga teedel. Hiljem, kui sõda tekkis ja rõdul joomist ja söömist lubati, muutus aed saksa biergartenite taoliseks.
Asukoht teoses
lk 215
