Lunastamata veksel. Jalutasin linnas...

Jalutasin linnas. Turul kihas igapäevase leivaga tegelejate ärielu. Tüsedad naised jahukoormate taga, needsamad Petseri venelaste habemes näod, needsamad kössivajunud ja kõhnunud eidekesed kükitasid oma kümmet liiki metsarohtudega ja mõnede hiliste sügislilledega jõeäärse jalgtee ääres. Ostsin ühelt ruudulisse suurrätti mähitud eidekeselt viis valget astri õit. Seisatasin pisut Kivisilla juures. Oktoobrituul tõukas Emajõe laineid, pajud vaatasid nukralt, üle silla ruttas turukorvidega naisi. Sina, kodulinn, oled seesama, väike, armas...
Teosest
lk 124–125