Supilinna akendest ja sellest, mis neist paistab. Palju on mõtiskletud...

Palju on mõtiskletud selle linnaosa fenomeni üle ja eks see ole iga inimese meelest muidugi pisut erinev. Meie pere meelest on Supilinnas tore ja naljakas elada. Supilinnas lihtsalt peab alailma olema tegu katkiste torude ja lehkavate lampkastidega, ummistuste ja veeavariidega – loomulikult ikka sellises mastaabis ja sellisel hulgal, et ei tapaks, vaid karastaks.

Inimesed on agulis lahked ja toredad, seltsielu toimuvat kuulujutu põhjal sagedamini kui näiteks Karlovas või Tammelinnas. Naabritest teatakse enam-vähem kõike, samuti lähiümbruskonna elanikest. Kui kuskilt midagi kaob, on mõni mammi ikka näinud või hiline ärkvelolija üliõpilane kuulnud. Teatakse üksteise harjumusi ja kombeid – kes küll võtab napsi, aga ei ole vägivaldne, kes armastab häält tõsta, kuid ei tüki ometi rusikatega vehkima, kes magab kaua, kes on küll kodus, aga ei ava ust, keda võib alati ja iga ilmaga aiast leida jne jne.
Teosest