Pikk ja pime talv oli lõpule jõudmas. Kevade helinat aitasid võimendada tihased. Isegi varblaste säutsumises võis kuulda uusi, talvel tundmatuid noote. Hakkasid sulisema esimesed arglikud sulaveenired, kaugelt soojalt maalt jõudsid tagasi esimesed kevade-kuulutajad. Lillepeenardel pistsid lumikellukesed oma rohelised ninakesed mullast välja, vastu kevadpäikese hellitavatele kiirtele, vastu uuele eluringile.
Ja siis ühel päeval märkasin minagi, et kevad on kätte jõudnud. Sirelipungad pakatasid, lehelinnud laulsid ja isegi linnatänavad olid lühikese ajaga tundmatuseni muutunud. Öised kassikontserdid ühiselamu akende all, tänavatele ilmunud paarikesed – kõik see viitas kindlalt sellele, et kevad on kõigi südamesse jõudnud.
Seda kevadet ma unustada ei suuda, isegi hea tahtmise korral mitte. Oli suurvesi ja me käisime sinuga käsikäes õhtuti üleujutatud luhtasid, heinamaid imetlemas. Vilkuva tähistaeva all oli meeliülendav jalutada. Linnud laulsid, loodus laulis ja minu südagi laulis, juubeldas rinnus. Südame lauluks oli suure armastuse laul. Ilus, vaieldamatult ilus kevad oli see, ehk isegi kõige ilusam minu elus.
Asukoht teoses
lk 206
