Oktoobripühade eel lasime õhku okupandi kuju. 1948–1950 õppisin...

1948–1950 õppisin Tartu 6. Keskkooli viimastes klassides. Selle kooli eestimeelsed õpilased asutasid põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni Sinimustvalge, millega ühel päeval liitusin. Olime sportlikud, julged, teotahtelised ja nõukogudevastaselt meelestatud noored. Me ei uskunud, et võõras võim Eestis kaua püsib.

Seepärast oli põhitegevuseks organisatsiooni laiendamine, relvastumine ning valmistumine laialdasemaks vastupanuliikumiseks. Tahtsime oma tegevusega näidata, et rahva meelsust ei saa terrori abil täielikult murda. Seepärast „tähistasime“ ka punapühi vastavalt. Nimelt levitasime nende eel ja ajal valitsevat terrorirežiimi pilavaid lendlehti ning tegime muudki. /---/

1949. aasta 4. novembril levitasime neid üle terve Tartu, toppides pabereid õhtupimeduses majade kirjakastidesse, uste alla, trepikodadesse ja kuhu iganes andis. Kuna tulemas olid järjekordsed oktoobripühad, siis käisin välja mõtte lasta õhku Raadi pargis asuv monument – kõrgel graniitalusel automaadiga seisev okupandi kuju. /---/

Erilist kõdi tegi teadmine, et õhkimine toimub otse sõjaväelennuvälja ja garnisoni külje all. Monumendi juurde pidid järgmisel päeval minema aga linna asutuste-ettevõtete esindajad pärgadega.

Asetanud lõhkeaine kuju jalgade juurde, süütas Tõnis minu sigaretiga süütenööri. Meie vile peale jooksime kõik viiekesi teisel pool teed asuvale Raadi kalmistule. Plahvatus oli tugev, tulesammas kerkis üle puulatvade. See oli kättemaks kommunistide poolt hävitatud kümnete meie mälestusmärkide eest.

Hommikuks olid punasõduri jäänused koristatud. Kuid enam ei olnud seda kuju, kellele pärgi viia. Asemel kükitas mingi väike puuskulptuur...