Hakkasime siis otsima selles monströösses majade labürindis, kus pole mingit loogikat. Algul tundus see otsimine utoopiline. Ühest majast, mille ukse taga me arutasime, arvas Mati, et see peaks olema õige maja. Andsime kella 27. korteri ukse taga, aga keegi ei tulnud avama. Väljas oli üks lahke naine, kes aga ei teadnud midagi, ei teadnud, kus asub ülikooli maja. Siis meenus Matile, et maja olnuks nagu künka otsas. Läksime ülejärgmisse majja, andsime kella, ja Peeter tuligi avama. Lapsed juba magasid. Lõpuks nägin, et Mati hakkab juba väsima. Võtsime jälle takso ja ma viisin Mati hotell „Parki“. Mati lubas esmaspäeval helistada. Sõitsin koju, oli vajalik ja värskendav õhtu.
Asukoht teoses
lk 253
