Juba esimestest kaadritest tajud, et film on stiilne ja mitte sugugi vähem ka ta kangelane vanahärra Arnold Matteus ise – igas mõttes truu ja koloriitne tartlane. Kui Tartu vaimust või vaimsusest viimasel ajal juba avalikult räägitakse ja kirjutatakse, siis on Arnold Matteus üks selle tegijatest ja kandjatest.
Filmis näeme meile hästi tuttavat, Arnold Matteuse ja Karl Burmani (sen.) ühistööna valminud pangamaja ning paljusid teisi, nii suuri kui väikesi ehitisi, koguni terveid linnaosi, millega me, tartlased, nii harjunud ja kokku kasvanud oleme. /---/
Milline siis ikka oli sõjaeelne Tartu? /---/
Jah, kohvikuid ning hubaseid kondiitriärisid oli kümneid, vaat kui isegi mitte sadu, ja polnud neis enamustes ka alkohoolseid jooke – sellest räägib Arnold Matteus. Ja miks ei peakski me sellest rääkima, kui tänases Tartus on neid lubamatult vähe. /---/
Filmis on palju juttu tartlastele nii südamelähedasest „Vanemuisest“, sellele Arnold Matteuse poolt tehtud juurdeehitusest ja teatrihoone hävimisest ning sõjajärgsest saatusest. Ning kui reporter küsib, kas hävinud „Vanemuist“ olnuks põhimõtteliselt võimalik taastada endisel kujul, vastab Arnold Matteus jaatavalt. Ja eks arvanud samuti paljud tartlasedki. Otsustamine aga venis, aeg tegi varemetega oma töö ning lõpuks oli hooletusse jäetud varemeid kergem õhku lasta kui neile uut ja paremat „Vanemuist“ ehitada... Pole siis ime, et need, kes esmakordselt Tartusse sattusid ning uut „Vanemuise“ hoonet nägid, küsisid, mis asutus see võiks olla – mõnigi neist pidas pigem turuhoonet teatriks.