Skvotterid. Selles linnaosas elasid...

Selles linnaosas elasid kirjaoskajad inimesed. See oli professorite linnajagu ja kui eesmärgiks oli neilt midagi saada, siis ei tohtinud endast matsi muljet jätta. Oli suvi. Palav päike oli õhtusse vajumas ja erkrohelised tammelehed värelesid kerges tuules, mis tõi leevendust ligi kolmekümnekraadisele päevakuumusele. Mu kergelt väljaveninud kaelusega musta värvi T-särk lotendas piki majadevahet uitava iili käes. Õhk lõhnas justkui leivasupi järele. Tehas tegi uut laari õlut. Mõte külmast vahutavast joogist kiirustas mind tagant. Hermanni rist, siis poeesine, siis veel mõned nähtavamad kohad ja võiski rattaga Jakobi mäest alla pubisse põrutada.
/---/
Olin valinud piirkonnaks 30-ndatel linna lähedale põllu peale rajatud elurajooni, kus olid suured aiad, palju rohelust ja mitte väga suured kortermajad. Palju eramaju. Õhkkond oli veidi väikekodanlik, aga see tagas selle, et ümbrus oli korras ja hoolitsetud, koerasitta tänaval ja pargis vähe ning öösiti ringiliikumist ei pidanud kartma. Siin elas palju õppejõude, kirjanikke, vaimuinimesi.

Teosest
lk 7–9