Punk ei ole surnud. Iga kord, kui...

Iga kord, kui ma Taavil Tartus külas käisin, suutsime me linna risti-rästi läbi kõndida. Ja me ei kasutanud kordagi tossavaid busse. Lihtsalt ei läinud vaja. Oli siis vaja minna Ülejõele või Supilinna, ikka vantsisime. Sügisene Tartu oli mu lemmik. Võib-olla seetõttu, et see tüdruk, kelle pärast mul eelmisel aastal nii palju sekeldusi koolis oli, õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis. Ma armastasin oktoobrikuist Tartut. Eriti siis, kui ilm oli hall, kuid ei sadanud, kraade nulliringis või pügal alla selle. Värvilised lehed tänaval, aurav hingeõhk, munakivisillutis läikimas sulanud härmavees, punastest tellistest majad, Toomemäe võimsad puud, vene klassitsism. Selles linnas oli midagi iidset, midagi revolutsioonilist, midagi imepärast, mis suutis ta tõsta provintsilinna staatusest kõrgemale pealinnast. Ma nautisin neid retki taaralinna. Ja naasmine Tallinna viis mu iga kord sügavasse depressiooni.
Teosest
lk 143 – 144