Siis pidid muretsema endale valgustundlikud prilliklaasid ja kui need nüüd viimaks oled ette saanud, siis esialgu ei tajugi muutust (on juba süvasügis ja ilmad aina vilud), kuid ühel laupäeval otsustad Põpikuga tungida veel ühte seni läbimata paika, kus tänav nõrgub linnast välja, rohtunud vabrikuvaremete vahele ja kaob hüljatud lennuvälja võsastikku. Ja kõrval – garnisonigootika paju- ja prügipadrikutes, pilparäsu, poolikud toolid ja kuhilais kaltse, õlist muda, masinajuppe, koduta koerte haiglasi haukeid ja tuulekülv ülekoormatud ametiruumidest kaugele kandunud pabereid. Nende vahelt seentena müksumas kolalaod ja lokukojad.
Asukoht teoses
lk 31
