Ühel sügisööl, kui kuulus Tartu ööklubi Illegaard kobrutas ja mühas, saimegi me viimaks Alle Aa-ga tuttavaks. Ma käisin siis keskkoolis, kirjandusklassis, ja me olime kooli näitetrupiga ennast sinna kõrtsu sisse smugeldanud. Ja korraga oligi Alle Aa meie lauas. Ta oli muidugi täis ja uljas, ja ega ma ei saa tänaseni täpselt öelda, kas ta oli rohkem täis või siis tegi rohkem teatrit. Aga ta oli alati hoos. Alati kuhugi teel. Ja kogu aeg väga intensiivselt. Tundus, et kõik, mida Alle Aa hetkel tegi või mõtles, oli kõige tähtsam ja pakilisem asi üldse. Aga järgmisel hetkel võisid need samad asjad olla tema jaoks juba tühised ja unustatud.
Asukoht teoses
