Korraga meenus Hallile Vurrule midagi valusat, ta silm läks niiskeks, huuled tõmbusid torru. „Kurat, see oli viimane kord, kui ma Vantsat nägin. Meil oli Tartus külalisetendus, oli sügis, imeilus ilm, ma käisin ja jalutasin Toomel ja jõe ääres, jõgi on asi, millest ma ikka puudust olen tundnud, kuigi ma pole jõe ääres elanud, aga näe, mingi soov, tõmme jõe äärde on. Ja alati, kui ma Tartu lähen, ma käin jõe ääres. Ja siis ma jalutasin pikalt ja nägin Rüütli tänava välikohvikus olid Vantsa, Mäll ja kes seal kõik olid, noh, eks Vahing oli juba võtnud, aga selge, mõistus oli tal kuni lõpuni selge, seda ei suutnud ta ära juua. Ja siis ajasime pikalt juttu ja nagu jutu sees ta ütleb, et Unt ikka helistab vahel mulle. Kurat, Unt on juba aasta-kaks surnud. Ja siis ma nägin! Ma nägin seda traagikat selle vana mehe silmades, ta ise ei saanud aru, et ta oleks midagi valesti öelnud või imelikku, ja see oligi kõige jubedam, sa näed kuidagi nii selgesti selle inimese, vaimuhiiglase hukku.”
Asukoht teoses
