Linna kõrval on vana, mahajäetud sõjaväelennuväli. See on väga suur, kuidagi absurdses kontrastis suhteliselt väikse linnaga. Jalutades on võimalik tundma õppida vaid üsna väikest, linnapoolset osa lennujaamast. Seda pole kasutatud varsti juba paarkümmend aastat. Kõik seal laguneb. Tellistest viletsalt ehitatud kasarmud ja lennujaama teenindushooned on kõige rohkem põrmu varisenud ja reostunud. Aga kõik need hooned, mis näiteks linnas paistaksid täitsa normaalse suurusega majadena ning mille häving seega päris sünge ja troostituna mõjuks, näevad lennujaama tohutul maa-alal välja nagu putkad, nagu kuudid, lausa tikutopsid, nii et nende iseäranis masendav olukord pole enamat kui kõnekas pisidetail hüljatud lennuvälja mitmekesises, meeldivat võõristust tekitavas tervikus.
Märksa tontlikumalt mõjuvad mingid tühjad varjendid – suured, poolenisti maa sisse rajatud hiigelkeldrid, mille massiivsed roostetanud uksed on pärani ja mille katused on kaetud mullakamara ning rohuga. Lennuväljal leidub prügimägesid. Osa neist on nähtavasti rajatud ametlikult, kooskõlas linnavõimudega. On pakendiprügimägi ja ehitusjääkide väli. On autokummimägesid. Ja siis on hulgaliselt isetekkelisi prügivälju, mis aastate jooksul aina laienenud. Lennuvälja territoorium on täis unustatud kola: betoonitükke, roostetanud rauda, okastraadijuppe. Kuid see piirkond on sedavõrd suur ja looduse jõud nii järjekindel, et kõikjal torkab silma ennekõike see, kuidas loodus võtab võimust. Kogu see mitmekesine rämps, kõik need tillukesed prügimäed kaovad järk-järgult ja alandlikult kõikjale tungivasse heina ja võssa. On tunda, et lennuväli pole mitte reostatud tühermaa, inimese tegevuse jälg, inimese poolt maha jäetud ala, vaid pigem metsik paik. Lennuväli kuulub juba loodusele.
Märksa tontlikumalt mõjuvad mingid tühjad varjendid – suured, poolenisti maa sisse rajatud hiigelkeldrid, mille massiivsed roostetanud uksed on pärani ja mille katused on kaetud mullakamara ning rohuga. Lennuväljal leidub prügimägesid. Osa neist on nähtavasti rajatud ametlikult, kooskõlas linnavõimudega. On pakendiprügimägi ja ehitusjääkide väli. On autokummimägesid. Ja siis on hulgaliselt isetekkelisi prügivälju, mis aastate jooksul aina laienenud. Lennuvälja territoorium on täis unustatud kola: betoonitükke, roostetanud rauda, okastraadijuppe. Kuid see piirkond on sedavõrd suur ja looduse jõud nii järjekindel, et kõikjal torkab silma ennekõike see, kuidas loodus võtab võimust. Kogu see mitmekesine rämps, kõik need tillukesed prügimäed kaovad järk-järgult ja alandlikult kõikjale tungivasse heina ja võssa. On tunda, et lennuväli pole mitte reostatud tühermaa, inimese tegevuse jälg, inimese poolt maha jäetud ala, vaid pigem metsik paik. Lennuväli kuulub juba loodusele.
Asukoht teoses
