Tahtsin sel suvel kirjutada veel ka loo Vabriku tänava mustlastest. See oli ühtlasi ka minu lapsepõlve kodutänav, puumajadega ümbritsetud vaikne Tartu nurgakene, kus elas nii eestlasi, venelasi, valgevenelasi kui ka mustlasi.
Aeg-ajalt oli mustlaste hoov autosid täis. Sõidukid olid kaunistatud kirevate istmekatete ning tagaakendel vedelevate kirjude patjadega. Nad olid kõik lühikest kasvu. Mehed käisid kaabuga ja suitsetasid juba noorest east alates. Naised panid pidupäevadel jalga valged kingad ning kandsid siniseid ja kuldseid kleite ja linte. Tüdrukud tantsisid hoovi peal, emade kingad jalas. Kuigi nad rääkisid puhast eesti keelt, soovitasid vanemad meil neist eemale hoida.
Asukoht teoses
lk 25
