Mõne aasta pärast tipnes meisterdamine õhtuga Zavoodis ehk Laial tänaval asuvas kõrtsis. Olime just tähistanud kellegi näituse avamist ning sealt Zavoodi jõudes saime aknaaluse laua. Kuna kõrtsis oli palav, siis tegime akna lahti ning mõne aja pärast käis enamik rahvast akna kaudu tänaval. Maja ette kujunes sumisev summ pidutsejaid, istuti äärekividel ja käratseti.
„Okei. Liiguks nüüd edasi. Ja aknad võtame kaasa,“ ütles Kulpa ning me võtsime Zavoodil aknad eest ära. Kõndisime nendega läbi öö Tähtverre. Aknad olid ilusad, ülalt kaarjad. „Installime Tõnisele Windowsi,“ itsitasin mina. „Saab tehtud,“ ütles Kulpa ning me läksime Tõnise juurde, ning panime aknad kahe köögiakna poole vahele püsti.
Hommikul ärgates ei mäletanud ma aknaid enne, kui kuulsin köögist naeru, ja sündmuspaigale minnes sain aru, et aeg on taas Tallinna minna. Sõitsin akendega ettevaatlikult Zavoodi maja ette ning lootsin, et omanik mind maha ei löö. Kõik oli rahulik. Panin aknad maja najale ja andsin gaasi.
Asukoht teoses
lk 149
