Meeleolu oli suureks kontrastiks Postimehe Tartu toimetusele, mille vanas ja väärikas hoones liikusid ajakirjanikud ringi nagu muuseumivalvurid, kelle ette lükatakse hommikuti koosolekul hõbedane kandik kohvikannusoojendajaga, mille all on ümbrik, milles on käsklus: „Mine kella viieks Tartu linnavolikogu istungile ning kirjuta sellest midagi igavat.“
Võib-olla tuli Postimehe aeglus ka sellest, et Tartu vaim ongi natuke kohmakas. Kiired mõtted ja säravad metafoorid ei pruugi tartlasel hästi välja tulla, kuigi voog, vot see on Tartus ilusam kui mujal Eestis. Ikkagi jõelinn. Inimesed oskavad siin lasta ajal kulgeda, selles aeglaselt triivida.
Tallinn on edasipürgivam, tööstuslikum, uuenduslikum, kosmopoliitsem, ta sirutub Soome suunas välja nagu põgeneda püüdev elavhõbedalaik. Tallinlastele käib Tartu aeglus nii närvidele, et nad lasevad sealt esimesel võimalusel jalga, ikka jälle Soome lahe äärde võbelema.
Võib-olla tuli Postimehe aeglus ka sellest, et Tartu vaim ongi natuke kohmakas. Kiired mõtted ja säravad metafoorid ei pruugi tartlasel hästi välja tulla, kuigi voog, vot see on Tartus ilusam kui mujal Eestis. Ikkagi jõelinn. Inimesed oskavad siin lasta ajal kulgeda, selles aeglaselt triivida.
Tallinn on edasipürgivam, tööstuslikum, uuenduslikum, kosmopoliitsem, ta sirutub Soome suunas välja nagu põgeneda püüdev elavhõbedalaik. Tallinlastele käib Tartu aeglus nii närvidele, et nad lasevad sealt esimesel võimalusel jalga, ikka jälle Soome lahe äärde võbelema.
Asukoht teoses
lk 73–74
