Linn oli tühi, kuid mitte täiesti, Toomemäel ülikooli raamatukogu ees peatasid mind kaks vene ohvitseri, tundsid huvi muistse hoone vastu. Kohe ilmus sealt välja tõreda moega mees. Kes ta oli, ei saanudki ma teada. Närviline, habemetüükais, kodinad üll, ilmselt mitmeid öid valvel olnud. Neil ohvitseridel polnud küll paha mõttes, vaatasid väheke ringi ja kõndisid minema.
Veevärk oli rikkis. Keegi Vanemuise näitlejanna saatis mulle kutse, et neil on õuekaev ja pesuköök, kui soovin neid kasutada.
Tähtvere linnaosa tundus päris tervena. Sammusin, pesupamp näpus, mööda täisehitamata tänavat, kui Emajõe poolt kostis kõmakas ja asfalti mu ees ning kaugemal täksisid mingi lõhkekeha killud. Ehmuda ma ei jõudnud, kohe jäi kõik jälle vaikseks. Tähtvere kõrge tumeroheline ladvastik seisis täies rahus.
Veevärk oli rikkis. Keegi Vanemuise näitlejanna saatis mulle kutse, et neil on õuekaev ja pesuköök, kui soovin neid kasutada.
Tähtvere linnaosa tundus päris tervena. Sammusin, pesupamp näpus, mööda täisehitamata tänavat, kui Emajõe poolt kostis kõmakas ja asfalti mu ees ning kaugemal täksisid mingi lõhkekeha killud. Ehmuda ma ei jõudnud, kohe jäi kõik jälle vaikseks. Tähtvere kõrge tumeroheline ladvastik seisis täies rahus.
Asukoht teoses
lk 255
