Aastal 2000 novembris andis Hando Runnel, s.o. kirjastus Ilmamaa, välja minu luule valikkogu ja raamatu esitluse puhul käisin üle hulga aja Tartus. Rohkem kui pool sajandit oli möödas sellest, kui olin viibinud neis Aia tänava ruumides. Tundus, et nad olid päris endised ja kõik varjukujudki ilmsielavalt silme ees...
Kohtumine Tartuga, kindlasti viimseks jääv, polnud siiski nostalgiline ega kurb. Hoopis soe ja südantkosutav. Uute kõrgete hoonetega tundus linnasüda intiimsem ja varjulisem kui enne. Ka Tartu vaim, see õnnelik, vaba ja laisk, täiesti alles.
Kohtumine Tartuga, kindlasti viimseks jääv, polnud siiski nostalgiline ega kurb. Hoopis soe ja südantkosutav. Uute kõrgete hoonetega tundus linnasüda intiimsem ja varjulisem kui enne. Ka Tartu vaim, see õnnelik, vaba ja laisk, täiesti alles.
Asukoht teoses
lk 107
