Siinpool paradiisi. Õhtupäikese punetav kuma...

Õhtupäikese punetav kuma haaras endasse terve tänava. Päike ise näis rippuvat kaugemate katuste kohal, nihkus siis veidi ning toetus juba oma hõõguva servaga otse tänavasillutisele. Hinnov läks koju. Märtsis ostetud drappmantel oli sellisel õhtul juba liiga soe. Ta võttis portfelli teise kätte ning avas palitunööbid. Lükkas siis kaabugi higiselt otsmikult tahapoole. Aeglustanud pisut kõndi, astus ta mööda aiaäärset kõnniteed. Omamoodi toredad olid need inimtühjad agulitänavad õunapuuõites aedade vahel.
/---/
Oli see siin tõesti tema kodu? Need harjumatult kõrged plangud ning kiivakiskunud, maadligi agulimajad, mis justkui loodud igavesti varjama neis peituvat nukrust. Tema enda üksindus paiskus talle näkku neilt luitunud plankudelt. Ta märkas oma kätt pigistamas õuevärava raudkäepidet, raputas siis justkui millegi üle imestades pead, avas värava, läks üle hoolikalt puhtaks pühitud siseõue, kus nööridel rippus kuivav pesu, ning avas esikuukse.
Teosest
lk 160–161