Provintsiarst. Külm kuiv õhk...

Külm kuiv õhk riibus tasapisi väsimuse ning kohev valge lumi sinu ümber rahustas närve. Linngi näis talvel märksa noorem ja tervem. Varemed olid peitnud lumemütsi alla oma lõhkikistud rebenenud haavad, näisid pentsikud ja kuidagi heasüdamlikud enda üle kobrutavas tardunud valges vahus. Hea ilmaga pikendas ta jalutuskäike, kõndides mööda jõekallast. Ühes mustavas ja auravas veelahvanduses märkas ta ujumas kaht talvituma jäänud parti. Nüüd käis ta seal iga päev, jälgides murega aina kitsenevat veeriba. Jääle lahvanduse ümber oli pillutud toidujäätmeid, aga ka kive ning ühel hommikul nägi ta seal luusimas suurt halli pulstunud karvaga kassi.
Asukoht teoses