Riia maanteel hakkasin öökima. Ma olin tervelt kaks ööd üleval olnud ja vahetpidamata suitsetanud, nüüd hakkas see mõjuma. Helina ei jäänud ära ootama, jooksis edasi haiglasse, me kohtusime alles järgmisel päeval, ta ütles, et isa polnud öösel surnud, muide, isa suri just sel ajal, kui me rääkisime treppide juures, mis enne ülikooli põlemist viisid füüsika kateedritesse.
Asukoht teoses
lk 72
