Väravate all. Ühel päeval Arni...

Ühel päeval Arni kõnnib Toomil. Ta ronib läbi kõige järsemad kaldad, jalutab mööda kruusaseid, keerlevaid jalgteid, istub puudealuseil pinkidel. Siin on nagu teine riik ja teine elu kesk linna. Käijate samm, mis all on tormav ja kiire, tasandub siin aeglaseks ja rahulikuks. Mõni vanaproua lükkab enda ees lapsevankrit, mis hääletult libiseb üle kruusa. Kõik on siin vaikne ja rahulik, inimeste kõne ja kogu olemuski, nagu käiks siinne elu linna omast mõned sajandid taga. Suur, hall ja mõtlik kirikuvare hiiglapuude vahel nagu manitseks inimesi tasasusele.

Puude kroonist pudeneb juba kollaseid lehti murule ja kruusale.

Kui raekoja kell taob kolm kumisevat lööki, tõuseb Arni pingilt ja hakkab kähku minema. Ta tahab külastada Jürit, kes on juba pikemat aega haiglas, olles turbarabas töötades külmetanud oma jalad.

Nagu tardununa seisab suur pruun maja puude vahel. Mingi külma vastumeelsustunde ta jätab hinge. Maja ligiduses oleva keldri raudukse poole piilub Arni ja kujutleb säält tulevat laipade lagunemise lehka. Selle õudse mulje all ta avab haigla suure klaasukse ja astub jahedasse koridori, kust lai keerdtrepp viib üles. Ülal on teine koridor, mille kummaski otsas oleva ukse ülemine osa on värvilisest klaasist, millele maalitud suletud silmade ja kokkupandud tiibadega inglipää. Kummalegi poole viib koridorist palju uksi. Paremal on meeshaigete ruumid. Haigesaali valged uksed on laiali, kummalgi pool seina lähevad perspektiivsed rivid valgeid voodeid hallide tekkidega. Kesk avarat ja kõrget ruumi lömmitavad kaks tüsedat kahvelkivist ahju.
Teosest
lk 52–53