Samal hetkel kui Preedik Abruka sadamasillal astub vastu merelt saabuvale räimepaadile, astub Abrukast mitmesaja kilomeetri kaugusel Tartu linnas oma korteri rõdule Preediku eas ja sama karva hallipäine meesterahvas. Ta ei tõmba kopsudesse Anne luhtade sügisaroome ega küünita taeva poole vaatama, kas pääsukesed juba viimseni Emajõe äärest Niiluse poole tõtanud.