Aga oma Marja tänava toakest ei jõua ma ära kiita – näen seda rohelise ahju ja paplitereale vaatavate akendega tuba vahel nüüdki unes! Kuigi kraanikauss ja kemps asusid koridoris ja pärast aastavahetust Tartusse tagasi jõudes leidsin veeämbri toast läbinisti jäätununa, pole ma end kuskil maailmas nii vabana tundnud – selle toa kohta sobiks kasutada ühe seitsmekümnendate menufilmi pealkirja: „Seal olin ma õnnelik“... Midagi erilist seal ju ei juhtunud, aga nii iseenda peremehena nagu selles Supilinna kambris pole ma end tundnud varem ega hiljem.
Asukoht teoses
lk 173
