Alles tüki aja pärast vilksatas all vasakul jälle jõgi. Kuid temagi paistis nüüd hõbedaselt heledana, mitte enam seda sogast värvi nagu parve ümber. Ja jõel valendas nüüd teisigi purjesid. Neid tuli hulganisti üksteise järel, suuri ja väikesi. Jõgi näis väga kitsas olevat ja ajuti sootuks kaduvat. Kuid purjed paistsid ikkagi, nagu oleksid laevad lausa luhta mööda liikunud.
/---/
Jõgi ise kadus kerkivate randade vahele. Kuid kumbki rand oli, nii kaugele kui silmad kandsid, kaetud nagu värviliste täringutega. Ikka valget, punast, kollast, rohelist ja musta. Nende täringute vahel olid aeg-ajalt suured lapid rohelist, mida võis puudeks pidada. Aga siis jätkusid jälle kirjud täringud mõne üksiku teravama tipuga.
Illimar vahtis pärani silmi. See kõik oli imeilus. Ja siis äkki mõistis ta: see oli linn!
/---/
Jõgi ise kadus kerkivate randade vahele. Kuid kumbki rand oli, nii kaugele kui silmad kandsid, kaetud nagu värviliste täringutega. Ikka valget, punast, kollast, rohelist ja musta. Nende täringute vahel olid aeg-ajalt suured lapid rohelist, mida võis puudeks pidada. Aga siis jätkusid jälle kirjud täringud mõne üksiku teravama tipuga.
Illimar vahtis pärani silmi. See kõik oli imeilus. Ja siis äkki mõistis ta: see oli linn!
Asukoht teoses
lk 289–290
