Ormusson tegi paar tiiru puiestikus. Mõtteis lähenes ta varemeile, pöördus Inglisillale ja sealt tagasi Baeri sambale. Selle ees tõstis ta üllatatuna pea.
Metallrauk istus oma tugitoolis, raamat põlvel lahti, juuksesalgud kõrvadele vajunud, ja näis lugevat. Kuid siis kandis tuuleiil koltunud lehe raamatule, aga vanamees ei liigatanud, otsekui puulehelt edasi lugedes. Ta näis võigas oma hajameelsuses.
Ormussoni silmad kandusid läbi pika allee, mida mööda ta oli tulnud. See oli tühi, raagunud puud seisid liikumatuna, mõni koltunud leht valendas maas, üksik jalutaja siluett pelgus kauguses. Kõike looris sõnatu sügisnukrus.
Ormusson astus aeglaselt mõned sammud, peatus siis rinnakul ja vajus pingile.
Alt piiras vaadet pügatud põõsasterida, vasakult kirju, eksootiline torn, eksinud siia kui kaugelt lõunamaalt, paremalt aga raagus puuderühm. Ja nende raamide vahelt avanes linna katustik, aedade hall räbu ning üle kõige tinane sügistaevas. /---/
Nüüd vaatas ta väsinult ja nukralt alla linnale.
Selle keskel kerkis Jaani kiriku tömp torn, kaugel taevarannal Peetri kiriku lame siluett ja teisel pool hullumaja punetav katus, ning nende vahel aedade hallid rägastikud ja telliskivist, karrast ja papist katuste kandikud, halli taeva all rasked ning ähmased.
Asukoht teoses
lk 103–104
