Varakevadine Tartu võttis mu vastu oma kõntsaste tänavate, hallide majade ja nende vahel liikuvate määrdinud erarõivais või mundreis inimkogudega. See on siis kodumaa! mõtlesin haledustundega. Et seda kõike juba teel koju olin näinud, see ei seganud veel nõnda. Aga kujutluses oli Tartu säilinud ikka kuidagi teisemana, mingi Emajõe Ateenana, nagu teda pidulikult kutsuti. Kuid ka siin oli kõigel sama aguliilme, kehvuse ja tuimuse nägu! See oli pettumustunne, mis tihti hiljemgi eemalt tulles üllatas, olgugi et pidid kõike juba eeskätt teadma.
Asukoht teoses
lk 301
