Mälestused. Päike paistis heledalt...

Päike paistis heledalt, kuigi oli veel varane hommik. Meie vanker seisis suure platsi ääres, mida piiras ühelt poolt kõrge majaderida, teiselt poolt madal puiestik. /---/

Ta viis mu Tähe tänava alguseni ja juhatas tee kätte. Ma läksin nimelt Ropka mõisa, tädi ja tädimehe poole. Olin seal juba varemgi ühes vanematega käinud, aga see oli ikkagi tükk tööd nüüd kõigega ise hakkama saada. Tartu oli siis nüüdsest tunduvalt väiksem ja Tähe tänav lõppes selle punase maja kohal, kus on praegu „Rotalia”. Sealt edasi jätkus juba puiestee keset põldusid ja Ropka mõis näis päris kaugel maal olevat. /---/

Ja kogu päeva v a a t a s i n ma linna. Ma liikusin tänavail, turul, Emajõe kaldail ja Toomemäel, vahtides inimesi, äriaknaid, laevu jõel ning ronge vaksalis. Lõpuni väsinud, jõudsin ma õhtuks Ropkasse, et hommikul jälle sedasama alata.

Teosest
lk 78–79