Aga ühes ülevaatega sest kutsealast annab Luts pildi ka ajast ja ümbrusest pisut laiemas mõttes. See on tükike sajandi alguse Tartut, nähtud küll „ladina köögi” kokapoisi vähenõudlikust vinklist. Apteek Suurturul, Kivisild, Toomemägi, munakiviste tänavate katkeid, – üksikuid tuntud tegelasi, korporante, koolipoisse, öövahte, vanu tädisid, – lõhnu ja kivitolmu, pastellvärvilist ahksust. See kõik on nii tuttav sellele, kes sama linna natüürmorte samasuguses arenemiseas kaasa on elanud.
Olen Lutsuga sama aasta mehi – ainult uut kalendrit kasutades on ta enese aasta võrra nooremaks teinud. Ja ma imestlen, et me ühte ning sama vaadeldes, ometi teineteist ei tundnud. Tartust lõikab läbi peasoon: Riia, Promenaadi, Rüütli, Lai ja Narva – tolleaegne Peterburi tänav. Suur osa Tartu elust voolas ja voolab seda mööda. Kui Luts raudteesilla juurest reaalkooli ja mina Tallinna tänavalt linnakooli läksin, siis pidime Riia tänaval iga päev teineteist kohtama. Aga me ei mäleta seda. Luts jutustab, et realistid ja linnakooli õpilased Kassitoomel käisid lahinguid löömas, kuid tema polevat osa võtnud. Minagi tean neist kangeist lahinguist, kuid ei võtnud samuti osa, nii et me sealgi ei võinud tuttavaks saada. Aga me käisime jälle üheskoos vanas „Vanemuises”, karskusekuratooriumi teemajas ja vahest mujalgi, kus tolleealine poiss käis, – ning ei tundnud ikkagi teineteist. Ta loendab terve rea oma tuttavaid – seekord enamasti õigete nimedega –, kellega minagi tollal niisama kokku puutusin. Ja ise tutvusime ikkagi alles paarkümmend aastat hiljem.
Ainult vaevu linnastunud maapoiste kogemusi kiviseinte vahelt, kohmakaid katsesarvede väljasirutusi enese ümber ja ainult aimlusi millestki palju vägevamast kui need madalavõitu seinad. Kui aga Luts tolleaegseid Tartu suuri tulekahjusid vaatles Kivisillalt, siis mina Tallinna ja Lubja tänava nurgalt või Toomemäelt. Nii ei näinud me teineteist, aga tuli oli ikkagi ühine. Ja sellepärast ütleb ka Lutsu uus raamat mulle vahest rohkem kui mõnele teisele.
Olen Lutsuga sama aasta mehi – ainult uut kalendrit kasutades on ta enese aasta võrra nooremaks teinud. Ja ma imestlen, et me ühte ning sama vaadeldes, ometi teineteist ei tundnud. Tartust lõikab läbi peasoon: Riia, Promenaadi, Rüütli, Lai ja Narva – tolleaegne Peterburi tänav. Suur osa Tartu elust voolas ja voolab seda mööda. Kui Luts raudteesilla juurest reaalkooli ja mina Tallinna tänavalt linnakooli läksin, siis pidime Riia tänaval iga päev teineteist kohtama. Aga me ei mäleta seda. Luts jutustab, et realistid ja linnakooli õpilased Kassitoomel käisid lahinguid löömas, kuid tema polevat osa võtnud. Minagi tean neist kangeist lahinguist, kuid ei võtnud samuti osa, nii et me sealgi ei võinud tuttavaks saada. Aga me käisime jälle üheskoos vanas „Vanemuises”, karskusekuratooriumi teemajas ja vahest mujalgi, kus tolleealine poiss käis, – ning ei tundnud ikkagi teineteist. Ta loendab terve rea oma tuttavaid – seekord enamasti õigete nimedega –, kellega minagi tollal niisama kokku puutusin. Ja ise tutvusime ikkagi alles paarkümmend aastat hiljem.
Ainult vaevu linnastunud maapoiste kogemusi kiviseinte vahelt, kohmakaid katsesarvede väljasirutusi enese ümber ja ainult aimlusi millestki palju vägevamast kui need madalavõitu seinad. Kui aga Luts tolleaegseid Tartu suuri tulekahjusid vaatles Kivisillalt, siis mina Tallinna ja Lubja tänava nurgalt või Toomemäelt. Nii ei näinud me teineteist, aga tuli oli ikkagi ühine. Ja sellepärast ütleb ka Lutsu uus raamat mulle vahest rohkem kui mõnele teisele.
Asukoht teoses
lk 516–518
