Sööma, sööma pidin ma!
Kuid selle küsimuse lahendamine polnud tollal Tartus lihtne asi. Keegi juhatas: raudteejaamast saavat vahel midagi. Ma läksin. Tühi lootus: toodi midagi, mida ei saanud toiduks pidada ja sellepärast ka mitte süüa. Lohistasin enese hotelli tagasi. Olin väsinud, kurb ja näljane. Mis oleksin andnud isegi ühe tassi kuuma kohvi, tee või isegi vee eest! Köök, millest niikuinii polnud midagi saada, oli kinni. Ja ma palusin enesele ainult veel ühe lisateki peale anda. Kuid nii väsinuna ei saa vahel isegi mitte magada...
Asukoht teoses
lk 186
