Venelaste poolt toime pandud küüditamised olid neljasaja aastaga teinud siiski läbi olulise arengu – kui 1558. aasta sügisel ajasid Vene sõjaväes teenivad tatari-mongoli ratsanikud Tartu elanikke Venemaale nagu loomakarja, vahetpidamata ratsutades ümber inimkolonni, neid piitsa ja lapiti mõõgaga pekstes ja neile koeri kallale ässitades, siis 1708. aasta kevadel Tartu küüditamise ajal viidi linnaelanikke Venemaale nagu kaupa, pargastel mööda Emajõge, üle Peipsi ja Pihkva järve; 1940–1941. aasta ja 1949. aasta küüditamised aga olid hoopis kõrgemal tasemel – inimesi veeti raudteel loomavagunites, aga siiski jälle nagu loomi.
Asukoht teoses
lk 158
