Svetšnikov. Tänaval tulevad inspektorile...

Tänaval tulevad inspektorile vastu võõrad inimesed, korstnad suitsevad; mööduvad vankrid, peal tünnid, saelauad. Kuskil elatakse tervet, täisverelist elu, tehakse tööd. Linn hingab, pilved tulevad Toomemäe tagant, üle uue ilusa „Vanemuise” teatrihoone, jõe poolt kostab lahkuva aurulaeva vilet, seal alustab „Dorpat” oma laupäevast Pihkva-reisi; turul hirnub hobune, kõlab meeste ja naiste rõõmsaid hääli.

Svetšnikovi tuju paraneb pisut.

Ta läheb alla jõe äärde kõndima. Kõigis linnades, kus ta õpetajametit pidas, oli jõgi.
See jõgi on eelmistega võrreldes väike ja kitsas, lausa nire. Ta vool on aeglane, puuduvad kõrged ilusad kaldad; siin liiguvad imelikud lodjad, haiseb tõrvast.
Teosest