Saunaskäimine oli meil isaga järjekindlalt igal reedel. Läksime kella 3 paiku ära, Riia tänavalt Lodja tänavale, see läks jõeni välja, seal seisid aurulaevad. Lodja tänav oli varemal ajal väga järsk. Nii et talumeestel, kes linnast käisid sõnnikut põllurammuks viimas, siis sellel tänaval rappus alati sõnnikut maha. Oli niisugune salm selle kohta: Sitamäest (Riia mägi) alla, Paabu Jaani sauna. Pärast tehti tänav siledaks. Paabu Jaani saunas me ei käinud. Kaks sauna olid veel aurikusadama juures – Reinhold ja Dulski. Käisin peamiselt Reinholdi juures. Olid vannitoad, üksiktoad ja kaks üldsauna, 10- ja 5-kopikaline. Kümnekopikalises me ei käind, sest raha ei olnud raisata ja viiekopikalises oli sama kuum vesi. Kibud ja vihad olid meil kaasas. Mõnikord olin mina saunas õhtu üheteistkümneni, sest järjest tuli sõpru ja oli vaja juttu ajada. Meeste ja naiste sauna vahel oli koridor. See oli pime, aga seal olid need suured ahjud sees hiiglatulega. Alati pilluti sinna puid sisse. Need kohad olid mulle väga armsad ja huvitavad, see koht oli põrgu kõige täiuslikum muster maa peal. /---/
Meestepoolel olid pea alati platsis kupulaskjad, need olid naised, kes halba verd välja lasksid. See oli mingi sarv, ka klaas võis olla. Neil oli praktikat palju. Küünal pandi sarve alla põlema, õhk jäi hõredaks ja imes vere välja. Pea alati oli saunas verd, sellega olime harjunud. Naised ei häbenenud põrmugi ja mehed ka mitte.
Asukoht teoses
lk 80–81
