Mäletan, kuidas ma Tartusse jõudes Vallikraavi tänavast üles ühika poole kõmpisin. Paistis soe päike, kuid varjulistes nurkades leidus siin-seal veel üksikuid musti lumekänkraid, otsekui purukslöödud talve viimaseid väeriismeid; mäest alla vulisesid rõõmsad veenired. Õhk oli täis varblaste meeleheitlikku siutsumist. Mõlemas suunas tõttas peamiselt paarikaupa tudengeid, talvemütside asemel peas sinised ja rohelised teklid, mis mind miskipärast eriti rahutuks tegid.