Eksamiteaegne Tartu. Päikeses rammestunud väikelinn ja mõtlemis-, tuupimis-, viilimis-, tahtmispingutusi pulseeriv nooruse metropol. Neiu tõttab luhale, kopsakas raamatukimp kaenla all, – see enesepettus tasutakse muidugi öösel kenakese annuse kofeiiniga. Toome varjulisel puiesteel sammub kahvatu nooruk aeglaselt ja kärsitult ning asjasse mittepühendatu ei võta eluilmaski kinni, kas juureldakse tuumavõrrandite ja kvantarvude kallal või hautakse teravmeelset plaani, kuidas arstilt sinine leht välja rääkida. Kõik täpselt sama, mis kümme-viisteist aastat tagasi. Mõningad erinevused välisjoontes ei muuda asja. Siis ei olnud värvimütse ega üliõpilaskohvikut, nüüd on. Nüüd on moodsad ja mugavad ühiselamud, varemetest pole linnapildis jälgegi, ammu enam ei küsita tudengilt müüripaljandil meetrikõrguste tähtedega: „Mida oled sina teinud Tartu taastamiseks?“
Asukoht teoses
lk 207
